Viisemann: kahtlustan, et rahatrükk lõpeb šokiga

„Mina kahtlustan, et rahapoliitika aitab ainult probleemidega tegelemist edasi lükata või isegi takistab mõne probleemi lahendamist ning sellesama rahapoliitika tulemusena toimunud kiire olemasolevate varade hindade tõus lõpeb korraliku šokiga,“ kirjutab Viisemann.

Fondijuht toonitab, et ehkki Lääne-Euroopa aktsiaturud tõusid kolme kuuga 16,5%, siis pole pilt sugugi nii ilus, kui me lahutame neist eurodes esitatud aktsiaturgude tootlustest maha euro kursi languse dollari suhtes.

Ta viitab, et aasta kolme esimese kuuga langes euro kurss dollari vastu 13% ning kui aasta alguses sai 1 euro eest 1,21 dollarit, siis märtsi lõpus vaid 1,07 dollarit. „Seega on väga oluline, millises valuutas tootlusi mõõta,“ leiab ta.

Viisemann selgitab, et hea tava kohaselt ei kuuluta keskpangad, et devalveerivad oma raha selleks, et saavutada kodumaistele tootjatele konkurentsieelis välisturgudel, kus need ettevõtted saavad sedasi oma kaupa odavamate hindadega müüa. „See on mõnevõrra ebaaus võte oma väliskaubanduspartnerite suhtes. Kui kõik riigid valiksid selle tee, ei oleks võitjaid ning kõik kaotaksid, kuna finantssüsteemi usaldusväärsus saaks suure löögi,“ nentis ta. „Kui aga majandus vireleb, on keskpankuritel võimalus pugeda argumendi taha, et rahapakkumise suurendamise eesmärk ei ole niivõrd valuutakursi devalveerimine, vaid täiendavate ressursside suunamine oma majandusse.“

Endiselt jääb aga tema hinnangu üles küsimus, kas rahapoliitikaga (raha trükkimisega) on võimalik luua rikkust, kui rahvastik vananeb ning majanduses on tootmisvõimsusi rohkem kui tarvis ning probleemid on rohkem strukturaalsed (sealhulgas inimeste oskused ei vasta turu vajadustele) või on tarvis otsida teisi lahendusi.